Ma kiitlen ükspäinis neist verisist haavust
Värskelt juhiloa saanuna olin oma vanaemale autojuhiks, kui ta soovis külastada oma nooruspõlve usuõde Ristemäe Ollit. Nende abikaasad olid olnud aktiivsed vennastekoguduse töötegijad, nagu nad isegi. Meelde jäi, kuidas ta kõneles ristilöödud Kristuse pildist oma voodi kohal ja ütles, et see on esimene, mida ta hommikul ärgates näha soovib ja viimane, mida õhtul uinudes silme ees hoida igatseb.
Järgmine mälupilt sellest kodust on aastaid hiljem, pärast memme lahkumist taevakoju, kui pärijad olid kohalikule kogudusele teada andnud, et seal on mõned raamatud ja asjad, millest kirik võiks huvitatud olla. Mind oli noore mehena kolimisele appi kutsutud. Mällu on sööbinud hetk, kus vanemapoolne meesterahvas lausa hüüdis, et viige kindlasti see kole verine pilt siit seina pealt minema. Seisin taas tuttava ristilöödu kujutise ees.
Arvan, et sel hetkel sai esimest korda elavalt selgeks, kui erinev võib olla inimeste suhtumine ristil rippuvasse Päästjasse. Risti all ei ole kolmandat arvamust, keegi ei saa jääda ükskõikseks ega erapooletuks. Ühele on sõna ristist jõleduseks, usklik süda saab siin aga kätte ilusaima armastuskirja, Jumalalt endalt.
Kirjeldatud pildil olid ehk haavad verisemad, kui tavaliselt oleme altaripiltidel näinud. Pildi omanikul oli ka armastus Jeesuse vastu tulisem kui muidu mõelda oskame. See lugu tõuseb alati meelde, kui näen vennastekoguduse lauluvara erilist armastust laulda Kristuse haavadest ja verest. Selles suhtes otse peab olema midagi, mis ülem kui meie mõistmine.
Üheks ilusaks näiteks on laul:
Ma kiitlen ükspäinis neist verisist haavust, mis Jeesus on tundnud küll käsist, küll jalust. Ma peidan end neisse ja usus neis olen. Et rõõmu saan tunda, kui taeva ma tulen.
(Uus lauluraamat 1899, laul 248)
Sajandi võrra vanemast vennastekoguduse lauluraamatust Monned Kaunid Waimolikkud Laulud, 1788 leiame, et samal laulul on üks salm veel, mis hiljem on kaduma läinud. Siin on Kristuse veristest haavadest jõutud kohtumiseni ülestõusnud Issandaga. Suhe Jeesusesse on väga isiklik ja kohtumise rõõm täielik.
Oh vaatke! Seal tulleb mo Jesuke rõõmsast, Ja ümber mo kaela ka hakkab ni armsast. Oh lusti, oh rõmo! Mis jahhutab vägga. Kes Jesust ei nõuaks nüüd iggavest tagga?
Täitku ülestõusmise rõõm meie südamed ja olgu kohtumine Päästjaga iga järgneva päeva osa.
Tanel Ots
Vennastekoguduse peavanem